Kunagi ammu, kui maailm alles hakkas digitaalseks muutuma, tundus mõte, et meie sõrmejäljed või näojooned võiksid olla võtmeteks meie isikliku elu sügavaimatele saladustele, pigem ulmelisena. Aga siin me oleme, elades ajastul, kus biomeetrilised andmed – need unikaalsed füsioloogilised ja käitumuslikud tunnused, mis meid eristavad – on muutunud meie digitaalse identiteedi alustaladeks.

Mõelge sellele: iga kord, kui avate telefoni näotuvastusega või kasutate sõrmejälge lennujaamas isikutuvastuseks, jagate killukese oma bioloogilisest olemusest tehnoloogiaga, mis lubab muuta teie elu mugavamaks. Aga see mugavus tuleb teatud hinnaga. Valitsused üle maailma on hakanud neid andmeid kasutama mitte ainult isikutuvastuse parandamiseks, vaid ka rahvastiku jälgimiseks ja hallatamiseks – kõik turvalisuse ja korra nimel, muidugi.

DNA ja geneetiline jälgimine tõstavad panuseid veelgi. Kujutage ette, et teie geneetiline info, teie bioloogiline pärand, on salvestatud andmebaasides, mida võidakse kasutada teie jälgimiseks või isegi teie terviseriskide ennustamiseks. See on teaduslikult põnev, kuid samas kõhedusttekitav.

See viib meid digitaalse maailmakorra südamesse, kus biomeetrilised andmed on muutunud digitaalse "vangilaagri" ehituskivideks. Orwelli "1984" ei tundu enam nii kaugel, kui mõtleme, kuidas iga meie liigutus, iga meie naeratus või pilk võib olla salvestatud ja analüüsitud. Meie igapäevane elu, läbipaistev ja jälgitav, on justkui avatud raamat, mida võivad lugeda mitte ainult valitsused, vaid ka suured korporatsioonid.

See seab kahtluse alla meie vabaduse ja privaatsuse. Kus tõmmata piir? Kuidas me saame kaitsta oma õigusi, kui meie kõige isiklikumad andmed – meie bioloogilised tunnused – on muutunud avalikuks omandiks?

Tulevik võib tunduda hirmutav, kuid see ei pea olema dystoopiline. On võimalik leida tasakaal turvalisuse ja privaatsuse vahel, kuid see nõuab tööd. Selged seadusandlikud raamistikud, läbipaistvus valitsuse ja korporatsioonide tegevuses ning kodanike aktiivne kaasatus on vajalikud, et luua ühiskond, kus tehnoloogia teenib meid, mitte ei kontrolli meid.

Nii et, kui me mõtleme biomeetriliste andmete rollile meie digitaalses maailmas, peame meeles pidama, et iga tehnoloogiline samm edasi nõuab ka sammu edasi meie arusaamises, kuidas kaitsta seda, mis teeb meist inimesed – meie privaatsust ja meie vabadust.