Eesti iseseisvuse saavutamine oli pikk ja keeruline protsess, mida mõjutasid mitmed olulised ajaloolised sündmused ja isikud. Üks keskseid tegelasi selles loos oli Vladimir Iljitš Lenin, kelle tegevus ja otsused mängisid märkimisväärset rolli Eesti kujunemisel iseseisvaks riigiks. Brest-Litovski rahuleping, mille Lenin juhtis ja allkirjastas, oli kriitilise tähtsusega dokument, mis võimaldas Eestil astuda esimesi samme oma riikliku iseseisvuse suunas. Käesolev artikkel uurib, kuidas Brest-Litovski rahuleping ja Lenini tegevus mõjutasid Eesti sünnilugu ja miks võib Eesti iseseisvust pidada Lenini "lapsendatud" saavutuseks.

Lenini roll enne Brest-Litovski rahulepingut

Enne Brest-Litovski rahulepingu sõlmimist oli Lenin keskne tegelane bolševike revolutsioonis, mis kukutas Venemaa Keisririigi ja tõi võimule Nõukogude Venemaa. 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga alanud muutused viisid Venemaa sügavale sise- ja välispoliitilisse kriisi. Lenin mõistis, et selleks, et kindlustada bolševike võim ja vältida täiendavaid kaotusi, oli vajalik sõlmida rahu Keskriikidega.

Lenin oli veendunud, et sõjategevuse lõpetamine Keskriikidega oli hädavajalik, et suunata kõik ressursid ja tähelepanu siseriiklike probleemide lahendamisele ja bolševike võimu kindlustamisele. Ta teadis, et ilma rahuta oleksid nende jõupingutused revolutsiooni kaitsmisel ja uue ühiskonna loomisel määratud läbikukkumisele. Seetõttu alustasid bolševikud läbirääkimisi Saksamaa ja teiste Keskriikidega, et saavutada kiiresti rahuleping.

Läbirääkimised rahulepingu üle algasid Brest-Litovskis detsembris 1917 ja kestsid kuni 3. märtsini 1918, mil allkirjastati rahuleping. Läbirääkimised olid keerulised ja pingelised, sest Keskriigid nõudsid Venemaalt suuri territoriaalseid järeleandmisi. Lenin ja teised bolševikud olid sunnitud tegema valusaid kompromisse, loovutades suuri alasid, sealhulgas Eesti, Läti ja Leedu, et saavutada rahu ja kindlustada oma võimu kodus.

Lenini otsus loovutada suuri alasid Keskriikidele tulenes tema pragmaatilisest arusaamast, et bolševike võimu säilitamine Venemaal oli esmatähtis. Ta uskus, et territoriaalsed kaotused olid ajutised ja et tulevikus, pärast bolševike võimu kindlustamist ja revolutsiooni levikut teistesse riikidesse, võiksid need alad taas Nõukogude Venemaa kontrolli alla tulla. Samuti arvas Lenin, et rahu saavutamine annab bolševikele aega ja võimaluse keskenduda siseriiklikele probleemidele, sealhulgas majanduslikele ja sotsiaalsetele reformidele.

Lenini strateegia oli rahulepingu sõlmimise kaudu kindlustada bolševike võim Venemaal ja samal ajal jätkata revolutsiooni levitamise ideed rahvusvahelisel tasandil. Ta lootis, et teiste riikide töölisklassid järgivad Venemaa eeskuju ja tõusevad üles kapitalistlike valitsuste vastu. Seetõttu nägi ta Brest-Litovski rahulepingut osana laiemast revolutsioonilisest strateegiast, mitte ainult kui ajutist leevendust Venemaa probleemidele.

Lenini roll pärast Brest-Litovski rahulepingut

Pärast Brest-Litovski rahulepingu allkirjastamist keskendus Lenin Nõukogude Venemaa siseprobleemidele ja bolševike võimu kindlustamisele. Lepingu sõlmimine tõi Venemaale kaasa rahu, kuid samas ka märkimisväärsed territoriaalsed kaotused. Selle tulemusena oli Lenin sunnitud suunama kogu oma energia ja ressursid siseriiklike probleemide lahendamisele, sealhulgas majandusliku kokkuvarisemise, toidupuuduse ja poliitilise ebastabiilsuse vastu võitlemisele.

Lenini juhitud Venemaa vägede taandumine Eestist ja teistest Balti riikide aladelt andis kohalikele rahvuslikele liikumistele võimaluse astuda samme iseseisvuse suunas. 24. veebruaril 1918 kuulutati Eestis välja iseseisvusmanifest, millega Eesti Ajutine Valitsus kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Kuigi tegelik iseseisvuse saavutamine sai võimalikuks alles pärast Saksa vägede lahkumist novembris 1918 ja Vabadussõja algust, oli see samm oluline verstapost Eesti teel iseseisvusele.

Saksa okupatsioon Eestis kestis umbes üheksa kuud, alates veebruarist 1918 kuni novembrini 1918. Saksa võimud kehtestasid oma administratsiooni ja püüdsid kasutada kohalikke ressursse oma sõjaliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Saksa okupatsioonivõimud püüdsid integreerida Eesti ja teised Balti riigid oma poliitilisse ja majanduslikku süsteemi, mis tõi kaasa rahulolematust kohalike elanike seas. Kohalikud elanikud, kes olid lootnud tõelist iseseisvust, pidid nüüd kohanema uute võõraste valitsejatega.

Kuigi Saksa okupatsioon tõi kaasa uusi väljakutseid, andis see samal ajal võimaluse kohalikele rahvuslikele liikumistele organiseeruda ja valmistuda iseseisvuse saavutamiseks. Saksa vägede kohalolek pakkus ajutist stabiilsust, mida rahvuslikud liikumised kasutasid oma eesmärkide edendamiseks. Eesti, Läti ja Leedu suutsid kasutada Esimese maailmasõja lõpuga kaasnenud poliitilist vaakumit, et saavutada iseseisvus.

Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud vaherahu kuulutamist 11. novembril 1918, pidid Saksa väed taanduma Eestist. See avas võimaluse Eesti rahvuslikel jõududel kindlustada oma positsioon ja alustada Vabadussõda, mille tulemusel saavutati lõplik iseseisvus. Vabadussõda, mis kestis 1918. aasta novembrist 1920. aasta veebruarini, kindlustas Eesti iseseisvuse ja lõi aluse iseseisva vabariigi rajamisele.

Eesti iseseisvuse kindlustamine ja Vabadussõda

Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud Saksa vägede taandumist novembris 1918, leidis Eesti end uues olukorras. Vabanevad territooriumid tuli kiiresti kindlustada, et vältida uute võõraste võimude kontrolli alla sattumist. Seda olukorda kasutasid ära Eesti rahvuslikud jõud, kes olid juba pikka aega unistanud iseseisvusest. Kohe pärast Saksa vägede lahkumist puhkes Vabadussõda, mis kestis 1918. aasta novembrist 1920. aasta veebruarini.

Vabadussõja ajal tuli Eestil võidelda nii sise- kui ka välisvaenlastega. Peamised vastased olid Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Balti Landeswehr, samuti erinevad Saksa paramilitaarsed üksused. Eesti sõjavägi, mida toetasid rahvusvahelised vabatahtlikud ja Suurbritannia laevastik, suutis edukalt tagasi tõrjuda vaenlased ja kindlustada Eesti territooriumi.

Diplomaatilisel rindel tegi Eesti Ajutine Valitsus kõvasti tööd, et saavutada rahvusvahelist tunnustust ja toetust. 2. veebruaril 1920 allkirjastati Tartu rahuleping Nõukogude Venemaaga, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure. See oli oluline diplomaatiline saavutus, mis kindlustas Eesti iseseisvuse rahvusvaheliselt.

Pärast sõjalist võitu ja diplomaatilist tunnustust seisis Eesti ees suur ülesanne – luua toimiv riiklik infrastruktuur. See hõlmas mitmeid valdkondi, nagu haridus, tervishoid, majandus, õigus ja haldus. Eesti Ajutine Valitsus ja hilisemad valitsused tegid suuri jõupingutusi, et rajada demokraatlikud institutsioonid ja õigusriik, mis tagaksid kodanike õigused ja vabadused.

Majanduslikult tuli taastada sõjas laastatud maa ja elavdada kaubandus ning tööstus. Riigi ülesehitamise protsess oli keeruline ja nõudis suurt pühendumist, kuid Eesti rahvas oli valmis oma iseseisvuse nimel raskusi ületama.

Eesti iseseisvuse kindlustamisega kaasnes ka kultuuriline taassünd. Iseseisvunud Eesti riik hakkas aktiivselt toetama ja edendama rahvuslikku kultuuri, haridust ja teadust. Asutati uusi koole, ülikoole ja teadusasutusi, mis aitasid kaasa rahvusliku identiteedi ja kultuuripärandi säilitamisele ja edendamisele.

Eesti kirjandus, kunst ja muusika kogesid samuti olulist arengut. Rahvusliku kultuuri edendamine oli oluline osa Eesti iseseisvusliikumise eesmärkidest ning see jätkus ka pärast iseseisvuse saavutamist.

Lenini roll Eesti iseseisvuse saavutamisel oli vastuoluline, kuid oluline. Tema juhtimisel sõlmitud Brest-Litovski rahuleping võimaldas Eestil vabaneda Venemaa kontrolli alt ja astuda esimesi samme iseseisvuse suunas. Kuigi Saksa okupatsioon tõi kaasa uusi väljakutseid, kasutasid Eesti rahvuslikud liikumised ära tekkinud võimalused, et kindlustada oma positsioon ja valmistuda tulevaseks iseseisvuseks. Seetõttu võib Leninile omistada olulise rolli Eesti sünniloos, tehes temast ühe olulisema tegelase meie riigi ajaloo kujunemisel.