Elame ajastul, kus ajaloo kordumise hirm tundub olevat ununenud. Teise maailmasõja traagilised õppetunnid, milles Eesti kaotas hinnanguliselt 50 000 kuni 80 000 oma poega, venda ja isa, peaksid olema meile kõigile märguandeks. Kuid ometi hiilib horisondil taas sõja kõmakas, mis ähvardab rebida lahti vanad haavad ja luua uusi.

Filosoofilisest vaatepunktist võib tunduda, et sõda on mõistatus, millele tsivilisatsioon pole suutnud leida vastust. Selle hävitava jõu ees, mis võib kaasa tuua kahe- või kolmekordse inimkaotuse võrreldes Teise maailmasõjaga, peame peatuma ja mõtlema. Mida see tähendab meie ühiskonnale, kui sõda peaks võtma rohkem isasid, vendasid ja poegi? Mis saab Eesti perekondadest, mis on juba kannatanud piisavalt?

Me peame mõistma, et sõda ei ole lahendus. See on kibemagus pill, mis jätab maha ainult hävingu, leina ja kaotuse. Sõda ei erista vapperdatust argpükslusest, õiglust ebaõiglusest – see on loodusjõud, mis pühib minema nii süütud kui ka süüdlased.

Mõelgem naistele ja lastele, kes seisavad silmitsi kaotuse labürindiga, mille on tekitanud sõda. Nad on need, kes kannavad edasi leinat, mis ulatub läbi põlvkondade, jutustades lugusid armastusest, kaotusest ja igatsusest. Kui me räägime sõjast, ei räägi me ainult lahingutest ja strateegiatest; me räägime ka katkistest südametest ja tühjadest toolidest laua ümber.

Tuleb aeg, kus peame küsima endilt: kas oleme valmis maksma seda hinda? Kas oleme valmis seisma silmitsi leinaga, mis seob meid aastakümneteks, võib-olla isegi sajanditeks?

Selle asemel, et valmistuda sõjaks, peaksime otsima rahu. Peaksime investeerima armastusse, mõistmisesse ja üksteise toetamisse. Peaksime ehitama maailma, kus sõda muutub vananenud mõisteks, mida tulevased põlvkonnad tunnevad ainult ajalooõpikutest.

See on hoiatus kõigile, kes arvavad, et sõda on lahendus. See on kutse mõelda, mõista ja ennekõike armastada. Sest ainult armastuse kaudu, mitte sõja kaudu, saame luua maailma, kus iga poeg, vend ja isa naaseb koju.