17. märts 2024, Tallinn — Vsevolod Jürgenson

Kui 2021. aasta jaanuaris toodi avalikkuse ette suhteliselt jaburad Porto Franco süüdistused, möödus vaid 12 tundi ja toonane peaminister Jüri Ratas astus tagasi. Kalle Laaneti väärteokahtluse ilmsikstulekul toimus esialgu kõike eitanud justiitsministri tagasiastumine veelgi kiiremini. Porto Franco kohtuasi lõppes kõigi süüdistatavate õigeksmõistmisega ja pole välistatud, et Laaneti puhul ei leita nüüd, kui mees on ameti maha pannud, enam ühtki kriminaalset käitumismustrit, ent tulemus on käes. Nagu 2021. jaanuaris edastati ka Laaneti puhul mingi nimetu ent võimsa jõu poolt teade, et kui hakata Eesti õigusriigis liiga julgelt sõna võtma, saad süüdistuse, olgu see siis kasvõi üheksaeurone juukselõikus või riigi kohvimasina koju tassimine, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja muudab elu mõneks ajaks põrguks.

Kalle Laanetil oli, erinevalt mitmest teisest praeguse valitsuse liikmest, säilinud kriitikameel riigis toimuva suhtes ning ka tahe asju paremuse poole kallutada. Nii ei saanud ta justiitsministrina rahulikult pealt vaadata üle võlli uurimisi ja järgnenud kohtukometit, mille suurepäraseks näiteks on Tallinna Sadama aastaid veniv ja tasahilju hääbuv kaasus või see, kuidas jäävad uurimata Slava Ukraina õõvastav vargus või miljonite eest rahva raha raiskamine tarbetutele testidele, rääkimata idavedudest ja muust prahist, mis meie avalikku ruumi risustavad. Laaneti idee, et prokuratuur võiks hakata tegelema tõsiste kuritegude paljastamisega ning kutsuma korrale need oma töötajad, kes ei tegutse headele õigustavadele vastavalt, ajas marru senisest kallutatud olukorrast kasu lõiganud jõud ja nii nad meie Laaneti aplaagrisse saatsidki. Kuid ei maksa oodata, et peaminister Kaja Kallas enda alluva kahtlusaluseks tembeldamise järel tagasi astuks. Ega ta pole Ratas, kes poole ööpäevaga valitsuse mingi möga pärast laiali saadab. Peaminister, kelle lahkumist ootab kolmveerand riigi kodanikest, niisama lihtsalt ei murdu.

Nägin täna öösel unenägu, milles kaks mulle täiesti tundmatud tegelast omavahel telefonitsi vestlesid. Dialoog, mida, rõhutan veelkord, unes kuulsin ja mis seepärast ei oma mingit sidet tegelikkusega, kõlas umbes nii:

„Kui Laanet sulge sappa ei saa, siis meie enam ei mängi.“

„Äää… eee… Mida see tähendab?“

„Et Tallinna Sadama asjas toome kohtusse uusi tõendeid ja viime protsessi lõpule. Paljud pannakse istuma.“

„Eee… äää… Aga Savisaare asjas ei pistetud kedagi puuri nagu ootasime.“

„Polnd mille eest pista.“

„Äää.. Mõistate selle Repsi ka õigeks vä?“

„Mõistamegi, kui Laanet veel palju kisab. Küll me Kalle patud päevavalgele toome. Ja teiste valitsusliikmete omad samuti.“

„Eee… äää… Ei tee!“

„Teeme küll. Kui teisiti enam ei saa, avalikustame VEB fondi uurimismaterjalid.“

„Äää… Pole tarvis! Palun! Ma ütlen Kallele, et kadugu sinna, kust tuli, Saaremaale äää... eee…“

„Olgu, siis jätame peaministri ja teised puuslikud puutumata.“

Äää… Oi aitäh!“

„Piip-piip-piip!“

„Tuut-tuut-tuut!“

Ärkasin higisena. Milline kohutav unenägu! Me ju omati teame, et Eesti on õigusriik ja siin pole mingeid halle kardinale ega poliitiliselt kallutatud õiguskaitseorganeid. Ja üldse, kes käskis Laanetil sekkuda prokuratuuri tegevusse, kus isegi Lemberi juukselõikusest osatakse vormida sadu tuhandeid eurosid kulutanud imetlusväärne nõiaprotsess. Elagu õigluskaitse! Teisalt, eks Laanetist on ka veidi kahju, sest sellise lahja väärteo nagu sugulaselt riigi rahadega korteri üürimine ja veel märksa hullematki, võib leida iga vähegi endast lugupidava Eesti poliitiku portfooliost. Selle eest nüüd tulus ministrikoht kaotada! Aga kui öeldakse, et lõpeta mulin ja tõmba uttu, ei saa isegi justiitsminister vastu vaielda. Ikkagi demokraatia!

Ometi jääb küsimus, kas Eestis kui õigusriigis saabub selgus selleski osas, miks Laaneti väärtegu ilmus välja just nüüd, kui ta alustas ausalt ja avalikult prokuratuuri kehva töö arvustamist ning kelle näpunäidete järgi kompra õigel hetkel välja paisati. Loota ju võib.

Vsevolod Jürgenson