Kannibalism – ühiskonna absoluutne tabu. Enamikes kultuurides on inimese söömine teise inimese poolt moraalselt vastuvõetamatu. Isegi olukordades, kus seda võiks teoreetiliselt õigustada, näiteks kui 1972. aastal Andides alla kukkunud lennuki nälginud reisijad surnuid sõid, tuntakse kannibalismi suhtes sügavat vastumeelsust. Üks ellujäänutest, Roberto Canessa, on hiljem kirjeldanud reisijate tegusid kui "langemist meie ülima alanduseni".

Meie inimese esivanemad sõid üksteist üllatavalt tihti, ja mitmesugustel põhjustel. Fossiilide leiud näitavad, et inimesed on kannibalismi praktiseerinud miljon aastat. Nüüd avastavad arheoloogid, et mõnikord tegid nad seda surnute austamiseks.

Eetiliselt on kannibalism vähem problemaatiline, kui võiks arvata. Kui keha võib nõusolekul jätta meditsiiniteadusele, miks ei võiks seda jätta näljaste toiduks? Meie vastumeelsust on mitmeti põhjendatud. Võib-olla tuleneb see asjaolust, et Lääne religioossetes traditsioonides peetakse keha hingestatuks ja pühaks. Või on see kultuuriliselt juurdunud, juured ulatuvad varajasse modernsesse kolonialismi, kui rassistlikud stereotüübid kannibalist loodi alavääristamise õigustamiseks. Need kehastasid "teist" Lääne ühiskondadele – ja vastikus kannibalismi vastu sai nende moraalse südametunnistuse osaks.

Hiljutine hulk arheoloogilisi avastusi keerab aga keerukama pildi sellest, kuidas me inimkannibalismi kohta mõtleme. Teadlased on leidnud tõendeid, mis viitavad sellele, et meie hominiidide esivanemad sõid üksteist üllatavalt tihti. Veelgi enam, tundub, et nad ei teinud seda alati oodatud põhjustel – toidu saamiseks või rivaalide eemale peletamiseks ja hirmutamiseks – vaid tihti matuserituaalidena, et austada oma surnuid.

Meeldib see meile või mitte, kannibalism on oluline osa meie loost. See ei tähenda, et peaksime oma suhtumist sellesse muutma. Kuid selle sügavate juurte mõistmine võib muuta meie vaadet mõnele vähestele kultuuridele, mis seda tänapäeval veel harva praktiseerivad, nagu Aghori, hinduistlik asketiline sekt Indias, kes teeb seda transcendentsi saavutamise eesmärgil. Ennekõike kutsuvad need avastused meid ümber hindama oma vastikust kannibalismi vastu, lähtudes meie evolutsioonilisest minevikust.

Artikli “Kas on aeg vaadata kannibalismi peale peenemalt: inimsöömise tabu ümberhindamine?” aluseks on materjal, mis on avaldatud veebilehel New Scientist.

Arvestades artiklis tõstatatud teemasid, ei saa me mööda vaadata võimalusest, et kui maailma tabab suurem hädaolukord, võidakse kannibalism taas legaliseerida. See väljavaade, kuigi äärmiselt spekulatiivne ja kontroversiaalne, sunnib meid mõtlema inimkonna valmisolekule ja eetilistele piiridele äärmuslikes olukordades.

Ajalugu on näidanud, et ellujäämise nimel on inimesed võimelised oma moraalseid tõekspidamisi ümber hindama. Seega, olles nüüd teadlikumad kannibalismi ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist, võib see teadmine mõjutada, kuidas me tulevikus vastame ülemaailmsetele kriisidele, mis ähvardavad inimkonna olemasolu.