24. veebruaril 1918. aastal toimus Eesti iseseisvumine, seda päeva tähistatakse igaaastaselt tänaseni nimega Eesti Vabariigi aastapäev ehk Eesti iseseisvuspäev.

Tänaseks 2024. aastaks on aga ühiskond laias laastus jaotunud kaheks. Jah, kõik tähistavad seda tähtpäeva kui olulise sündmuse meenutust meie ajaloos, aga oma tegevuses ei kanna me ühiseid eesmärke, ei hinda iseseisvust ja vabadust samadest punktidest lähtudes. 

Ja nii saabki peavoolu meedia vahendusel näha suurejooneliselt tähistamas neid, kes tegelikult tegelevad meie maa ja rahva maha müümisega, pikas perspektiivis hävitamisega. 

Paralleelsed leiavad aset üritused, kus koondub rahvas, kes päriselt soovib, et oleksime vabad ja iseseisvad. Eesti on hetkel täis piirkondi, kus pole võimalik seista oma kodurahu ega tervisliku elukeskkonna eest, sest valitsus, omavalitsus ja ettevõtted sõlmivad lepinguid, millega müüakse maad meie jalge all, hingamiseks vajaikku õhku meie ümber. 600 maasse valatavat betoonpunkrit, militaarbaasid, mis näevad ette kümnete tuhandete inimeste pidevad mürafoonis ja rappuvates kodudes elamist, tuuliku- ja päiksepaneelide pargid, kaevandused, 5G tornide paigaldamine elumajadele - kõik mõjutab meie tervist ja loodust tugevalt ja laastavalt, millest täielikku taastumist ei näe ei meie lapsed ega nende lapsed. 

See osa rahvast, kellest soovitakse poliitkarjääride ja ärihuvide nimel üle sõita, on hoopis isiklikumas kontaktis sõnadega "vabadus", "kodu", "kodumaa", sest meil tuleb nende elementaarsete õiguste eest seista päevast päeva, küll minnes vabariigi valitsusega kohtusse või maadeldes kohalike poliitikute süüdimatute ent isklikult kasulike otsustega.

Et sel teekonnal vaim ega jaks ei raugeks, on hea aegajalt omasugustega kokku saada, vaadata silmast silma ja näha - kui palju meid mõtlevaid, hoolivaid inimesi tegelikult on. 

24. veebruaril 2024 oli taaskord selline päev. Toimus Terve Eesti Toetusavaldus. Tallinnas sõitis autokolonn ühiselt läbi pealinna. Meil siin Võrumaal toimus ka autokolonn umbes 170 autoga läbi südalinna, millele järgnes Nursipalu kett, kus u 700 inimest seisid üksteise kõrval, kätest hoides, et näidata - me liidame oma jõu, et kaitsta oma kodusid, loodust ja rahu. 

Seejärel läksime Nursi koolimaja juurde ühiselt teed jooma, laulma, juttu ajama, peeti mõned kõned. Meeleolu oli võimas ja inimesed õnnelikud. Hoolimata jahedast ilmast ja sajust, jätkus inimesi ürituse lõpuni.

Kellele Nursipalus toimuv on võõras mure või pole olnud mahti süveneda, soovitan külastada lehekülge Nursipalu.org. Olukorra problemaatika ja absurdsus on seal kenasti kaardistatud. Kui valitsus saab nii käituda kagunurgaga, pole mitte keegi siin riigis kollaborantliku valitsuse ja omavalitsuse eest kaitstud!

Kertu Luisk