Autor: Vsevolod Jürgenson

25. märts 1949: Päev, mis jättis jälje ajalukku ja südametesse

75 aastat on möödunud päevast, mil Balti riikide ajalugu ja paljude perede saatust muutis üks traagiline sündmus - märtsiküüditamine. See oli aeg, mis proovile pani inimvaimu tugevuse, viies surma lapsi, naisi, vanureid ning jättis kustumatu armi kogu rahva hinge.

Operatsioon "Priboi": Külm kalkulatsioon ja inimlikud kannatused

Märtsiküüditamine oli NSVL Ministrite Nõukogu otsuse 390-139 täideviimine, mille kohaselt pidi 87 000 inimest Balti riikidest - Eestist 22 500, Leedust 25 500, Lätist 39 000 - asuma teekonnale Siberi kõledasse külma. Sihtkohaks määrati Jakuutia ANSV, Krasnojarski ja Habarovski kraisse ning Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastisse.

Operatsioon algas 25. märtsil 1949, kui kell neli hommikul hakati inimesi nende kodudest viima. Küüditamisega seotud ešelonid hakkasid sihtkohtade poole liikuma 26. märtsil, viimane neist jõudis sihtpunkti 29. märtsil. Enamiku küüditatute seas olid naised ja lapsed, samuti vanurid ja invaliidid, kes oma süütuses kodust viidi.

Inimlikud traagilised lood küüditamise südames

Selle operatsiooni inimlikku hinda on raske mõõta. Küüditamine ei tähendanud mitte ainult kodudest lahkumist, vaid ka nälgimist, külmetamist ja alandusi nii teel asumiskohtadesse kui ka hiljem. Eriti südantlõhestavad on lood emadest, kes orjatöölt tulles riskisid enda vabadusega, et toita oma lapsi, lootes, et ehk õnnestub neil ellu jääda. Paljud emad ei näinud enam oma kodu, kuid nende ohverdus jäi elama nende lastes.

Mälestus ja meenutus: Küünalde valgus akendel

Tänapäeval, 75 aastat hiljem, toimuvad paljudes kohtades mälestusüritused, et austada märtsiküüditamise ohvreid. Me süütame küünlad ja langetame pead, meenutades neid, kes kannatasid. See on hetk, mil mõistame inimlikkuse ja mälu tähtsust - et sellised kuritööd ei ununeks ja et tulevikus võiksime elada maailmas, kus ei oleks kohta julmusele ja ülekohtule.