Me kõik tunneme seda äratuntavat vibratsiooni südames, kui päev on kulgenud justkui unistus — sarnaselt rahulikele lammastele, kes graasivad sundimatult lopsakal rohumaal, mäletsevad rahulikult ja veedavad kvaliteetaega oma karjaga. Tundub, et kogu maailm on paigas, harmooniline ja täis lihtsat rõõmu. Kuid siis, nagu välk selgest taevast, saabub ootamatu sündmus, mis paiskab senise rahu segadusse. Lambad võivad äkitselt märgata vargsi hiilivat koera karjamaa serval, mille terav silmapaar ja kõrvad püsti, ähvardab nende senist rahu. Inimesed, omakorda, võivad saada äkitselt teate midagi sama jahmatavat — nagu uudis ootamatust maksutõusust. Kuigi maksutõus ei pruugi esmapilgul tunduda sama eluohtlik kui koera ilmumine karjamaale, on selle psühholoogiline mõju sageli sama sügav. Mõlemas olukorras, olenemata erinevusest, tekib seesama algeline reaktsioon: süda hakkab kiiremini põksuma, mõistus otsib lahendusi, tekib instinktiivne vajadus reageerida — kas võidelda või põgeneda.

Esiteks, kui me süveneme stressi mõju uurimisse nii lamba kui ka inimese puhul, avaneb meile kahe olendi bioloogiliste reaktsioonide sarnasus hämmastaval moel. Kujutlegem hetkeks lambaid, kes vaikselt mäletsevad, kuni neid äkitselt suunatakse tapalavale — see hetk täidab nende süsteemi intensiivse adrenaliinipuhanguga. Adrenaliin on justkui bioloogiline häiresignaal, mis annab märku ohtlikust olukorrast ning valmistab keha ette kas kiireks põgenemiseks või vältimatuks vastuhakuks.

Inimeste puhul ei ole reaktsioon vähem dramaatiline. Kui inimene kuuleb äkki uudiseid maksutõusust, vallandub tema kehas sarnane adrenaliinilaks. See primitiivne, kuid väga tõhus mehhanism aktiveerub, et valmistada keha ette stressirohkeks ja väljakutseterikkaks perioodiks. Adrenaliin pumpab verre, süda tuksub kiiremini ja meeled teravnevad, valmistudes võimalikuks konfliktiks või otsustavaks tegutsemiseks.

Nii lamba kui ka inimese reaktsioonid stressile näitavad, kui tihedalt on meie elujõud seotud meie esivanemate põgenemis- või võitlusinstinktidega, mis on evolutsiooniliselt kujundatud kestma ajas, ületades liikidevahelisi erinevusi.

Lambad, tajudes ohtu, ei jää passiivseks. Nad muutuvad ärevaks, hakkavad rahutult liikuma, määgivad valjumalt ja otsivad meeleheitlikult väljapääsu, mis viiks nad eemale hirmutavast olukorrast. See on nende instinktiivne vastus, kuidas enda elu kaitsta ja ohust eemalduda. Samal ajal, kui inimene kuuleb uudiseid maksutõusust, võib ka tema kogeda sarnast sisemist ärevust ja südamekloppimist, mis märkivad muret oma majandusliku tuleviku ja heaolu pärast. Mõlemad olendid, olgugi erinevatest liikidest, kogevad stressiolukorras sarnaseid emotsionaalseid ja füsioloogilisi reaktsioone.

Inimese puhul, kellel on võime olukorda analüüsida ja pikaajalisi plaane pidada, tekib küsimus: kuidas edasi toimida? Kas astuda avalikult vastu, korraldades proteste või allkirjastades petitsioone? Või hoopis sukelduda sügavamale isiklike olude maailma, otsides võimalusi säästmiseks?

Hoolimata sellest, et kaasaegses maailmas ei pruugi inimeste reaktsioonid ohtudele olla otseselt sellised nagu lammaste puhul, on meie psühholoogiline sarnasus instinktiivne. Tänapäeva inimene ei jookse füüsiliselt eemale ega asu käegakatsutavalt võitlusse, kuid meie "põgenemine" probleemist võib ilmneda peenemates vormides. Me võime otsustada eitada probleemi olemasolu, lükata olulised otsused edasi või suunata oma tähelepanu mujale, lootes, et mure lahendab end iseenesest.

Samamoodi "võitleme" me psühholoogiliselt, asudes aktiivselt olukorda leevendama. See võib tähendada argumenteerimist, veenmist ja diskussioone, mis on mõeldud teistele ilusama maailmapildi vaatenurga selgitamiseks. Otsime lahendusi, konsulteerime asjatundjatega või korraldame koosolekuid, et leida ühisosa ja edasimineku viise. Selline lähenemine näitab, et kuigi meie esivanemate aegadest pärit füüsiline "võitle või põgene" instinkt on evolutsioneerunud, ei ela see tegelikult meie kaasaegses käitumises edasi, kohandudes tänapäeva keerukate sotsiaalsete ja isiklike väljakutsetega.

Mida me siis õppida võime sellest kõigest? Ilmselt peitub tõde selles, et hoolimata meie olude keerukusest, jagame me ikkagi põhilisi bioloogilisi instinkte oma karjamaadel rahulikult mäletsevate kaaslastega. Meie mitte reageerimine mistahes ohule, ükskõik mis seda põhjustab, kinnitab tõika, et sügaval meie olemuses ei ela enam see osa, mis on lahutamatu loodusest.

See osa meist, mis reageerib automaatselt, järgides iidseid bioloogilisi instinkte, näitab, et kuigi oleme arengus läbi teinud tohutuid hüppeid, pole me oma sisimas säilitanud seda primitiivset, instinktiivset seost, mis isegi lambaid ühendab. Meie reaktsioonid on sild mineviku ja oleviku vahel, mis peaks olema meeldetuletus, et me oleme endiselt osa suurest ja keerulisest looduslikust tervikust, kus iga olend või lammas, hoolimata oma keerukusest või lihtsusest, jagab ühiseid elupõhimõtteid.

Maksutõusud, koerad karjamaal või Putin(i) raketid — need näivad esmapilgul võib-olla ülepaisutatud ja dramaatilised näited, kuid nad kõnelevad volüümides meie sisemiste "lambainstinktide" kohta, mis ärkavad ellu alles siis, kui meie turvalisus ja stabiilsus on reaalselt ohus. Me võime need paralleelid üle naerda, pidada neid liialdatuks, kuid sügavam vaatlus paljastab tõe: meie instinktiivsed reaktsioonid, olgu need siis põgenemine või vastuhakk, mängivad tohutut rolli meie saatuses, kuidas me tulevikus igapäevaselt toimime ja otsuseid langetame.

Selles mõttes pole meie kaasaegne elu kaugeltki eraldatud loodusseadustest; pigem oleme endiselt tihedalt seotud meie esivanemate algeliste reaktsioonidega, kuid oleme selle omaduse hüljanud. Ehk on aeg tunnistada ja väärtustada, kuidas need iidvanad impulsid kujundavad meie käitumist ka kõige kaasaegsemates olukordades, näidates, et olenemata ajastu keerukusest, oleme me oma olemuselt siiski sarnased lammastega, igivana loogikat järgivast looduslikust süsteemist.