Edward Luttwak, USA Riigidepartemangu nõunik, rõhutab vajadust saata NATO vägesid Ukrainasse, väites, et allianss on pärast 75 aastat kestnud eksisteerimist endiselt tuumaajastu paradigmas kinni. Ta toob esile, et Venemaa armeed iseloomustab kvantiteet, mitte kvaliteet, ületades Ukraina sõjalisi jõude, ja see vahe muutub iga päevaga aina suuremaks.

Luttwak meenutab tuumaajastu alguse dilemmasid, kui isegi tuumarelva loojad ei suutnud ette näha selle täielikku hävitusjõudu. Hiroshima ja Nagasaki rünnakute järel mõisteti kiiresti tuumarelva kasutamise piiranguid, mida kinnitas ka Korea sõda, kus USA loobus tuumarelva kasutamisest hoolimata olukorra äärmuslikkusest.

NATO asutamisest saadik on püütud leida viise tuumarelva strateegiliseks kasutamiseks, luues isegi “taktikalised” tuumarelvad, mis olid mõeldud lahinguväljal kasutamiseks. Siiski jõuti järeldusele, et tuumarelvad on pigem hoiatav vahend kui lahinguvahend, kuna nende kasutamine tooks kaasa vastastikuse hävingu.

Tänapäeval, kui Ukraina sõda on taas esile tõstnud tuumarelvade kasutamise debati, juhib Luttwak tähelepanu sellele, et Ukraina peamine nõrkus on mitte relvastuses, vaid sõdurite arvus. Ukraina, kelle relvajõudude suurus jääb alla 800 000 aktiivsele personalile, võrreldes Venemaa üha suureneva sõjaväega, seisab silmitsi väljavaatega kaotada sõda puhtalt numbrilisel ülekaalul.

Seetõttu on Luttwak veendunud, et NATO riikidel, eelkõige Suurbritannial, Prantsusmaal ja Põhjamaadel, on hädavajalik saata Ukrainasse sõdureid. Need ei pruugi olla vahetult rindel osalevad väed, vaid pigem logistilist ja toetuspersonali, kes aitavad Ukraina sõjaväel vabastada oma jõude lahingülesanneteks. Luttwaki sõnul võivad NATO väed mängida otsustavat rolli, võimaldades Ukrainal maksimeerida oma piiratud sõjalisi ressursse.

Olukorras, kus USA ei saa Euroopas viibivate vägede arvu oluliselt suurendada, lasub vastutus Euroopa NATO liikmetel, eriti Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja Hispaanial. Kui Euroopa ei suuda pakkuda piisavalt vägesid, võib Venemaa lahinguväljal võitu saavutada. Luttwaki hinnangul võib see tähendada, et Lääne-Euroopa riigid peavad hoolimata diplomaatilisest sekkumisest taas üles ehitama oma relvajõud ja võib-olla isegi taaskehtestama kohustusliku sõjaväeteenistuse, et vastu seista Venemaa sõjalisele võimule Kesk-Euroopas.