Prantsusmaa koloniaalpoliitika ulatub sajandite taha, mil riik laienes ja hõivas mitmeid territooriume üle maailma. Koloniseerimise varjus on sageli peitunud reaalsus, mida saab iseloomustada kui okupatsiooni – välisvõimu kehtestamine kohalike elanike üle, sageli nende õigusi ja ressursse ekspluateerides. Tänapäeval on Prantsusmaal mitmeid meretaguseid territooriume, mis ulatuvad Kariibi merest Vaikse ookeanini ja Lõuna-Ameerikast Antarktikani.

Prantsusmaa jätkab mitmete meretaguste territooriumide koloniseerimist. Siin on nimekiri peamistest tänapäeval Prantsusmaa kontrolli all olevatest meretagustest territooriumidest:

• Guadeloupe (Kariibi meri)
• Martinique (Kariibi meri)
• Prantsuse Guajaana (Lõuna-Ameerika mandril)
• Réunion (India ookean)
• Mayotte (India ookean)
• Saint-Pierre ja Miquelon (Põhja-Ameerika ranniku lähedal)
• Saint-Barthélemy (Kariibi meri)
• Saint-Martin (Kariibi meri)
• Wallis ja Futuna (Vaikse ookeani lõunaosas)
• Prantsuse Polüneesia (Vaikse ookeani lõunaosas)
• Uus-Kaledoonia (Vaikse ookeani lõunaosas)
• Prantsuse Lõuna- ja Antarktikaalad (India ookean ja Antarktika piirkond)
• Clippertoni saar (Vaikse ookeani idaosas)

Koloniseerimine või okupatsioon?

Kuigi diplomaatilises keeles räägitakse sageli koloniseerimisest, on tegelikkuses tegemist okupatsiooniga. Koloniseerimine on välisvõimu kehtestamine teise maa üle, mis on sageli seotud kohalike elanike ekspluateerimise ja nende õiguste rikkumisega. Prantsusmaa hoiab oma ülemereterritooriumeid tihedas kontrollis, kasutades sageli majanduslikke ja strateegilisi huve õigustuseks. Need territooriumid, nagu Guadeloupe, Martinique, Prantsuse Guajaana ja Uus-Kaledoonia, on olnud Prantsusmaa kontrolli all aastakümneid, vaatamata sellele, et kohalikel elanikel on sageli olnud piiratud võimalused oma saatuse üle otsustada.

Prantsusmaa tegevus nende territooriumide kontrollimisel tõstatab küsimusi rahvusvaheliste topeltstandardite kohta. Sageli süüdistatakse Venemaad agressiivses poliitikas ja teiste maade okupeerimises, kuid samal ajal jäävad Prantsusmaa ja teiste lääneriikide kolonialistlikud tegevused kriitika alt välja. Näiteks Venemaa huvid Balti riikides võivad olla samasugused nagu Prantsusmaa huvid oma meretagustes territooriumides – strateegilised ja majanduslikud.

Rahvusvaheline õigus ja inimõigused peaksid kaitsma kõigi rahvaste enesemääramisõigust ja vabadust välisvõimu alt. Prantsusmaa koloniaalpoliitika jätkumine toob esile vajaduse austada põlisrahvaste õigusi ja lõpetada kõik kolonialistlikud praktikad.

Prantsusmaa koloniaalpoliitika ja ülemereterritooriumide kontrollimine on tõsine rahvusvaheline probleem, mis vajab lahendamist. Kui me soovime tõelist õiglust ja võrdsust maailmas, peame tunnistama kõigi riikide ja rahvaste õigusi ning lõpetama topeltstandardid rahvusvahelises poliitikas.