Venemaa ja lääneriikide vahelises relvatootmises on kujunenud märkimisväärne lõhe, mis võib osutuda otsustavaks konfliktis Ukrainas. Värskeimate NATO luureandmete kohaselt toodab Venemaa praegu peaaegu kolm korda rohkem suurtükimürske kui USA ja Euroopa kokku, mille tagajärjel kujuneb Venemaale arvestatav eelis sõjalises võimekuses.

Venemaa, mis vurab oma sõjatehaseid ööpäevaringselt, toodab umbes 250 000 suurtükimürsku kuus, mis teeb aastas ligikaudu 3 miljonit mürsku. Seevastu USA ja Euroopa suudavad ühiselt pakkuda Ukrainale ainult ligikaudu 1,2 miljonit mürsku aastas. USA sõjaväe eesmärk toota kuus 100 000 suurtükimürsku tundub juba praegu kättesaamatu, arvestades, et Ukrainale eraldatud 60 miljardi dollari suurune rahastus on Kongressis takerdunud.

Arvestades, et Venemaa kasutab päevas umbes 10 000 mürsku võrreldes Ukraina 2000 mürsuga, on relvastuse puudujääk eriti terav praegusel ajahetkel, mil Ukraina sõjaline pingutus seisab silmitsi oma suurimate väljakutsetega alates konflikti algusest 2022. aasta veebruaris. Lisaks laskemoona nappusele seisab Ukraina silmitsi ka kasvavate meeskonnaliikmete puudujääkidega rindel.

USA ja tema liitlased on küll varustanud Ukrainat kõrgtehnoloogilise sõjavarustusega, sealhulgas M-1 Abramsi tankide ja varsti ka F-16 hävitajatega, kuid sõjalised analüütikud usuvad, et sõda võidetakse või kaotatakse suurtükiväe tulejõu pealt. Sellest tulenevalt on Venemaa tootmisvõime eelis märgatavalt mõjutamas sõjatandri tasakaalu.

Lääneriigid ei ole siiski jäänud käed rüpes istuma. Näiteks Saksamaa kaitsetööstusettevõte teatas hiljuti plaanist avada Ukrainas laskemoonatehas, mis hakkab tootma sadu tuhandeid 155 mm kaliibriga mürske aastas. Samas on Venemaa suurendanud oma sõjavarustuse importi, saades muuhulgas olulisi laskemoona tarnijaid Iraanist ja Põhja-Koreast.

Venemaa tootmisvõime üleolek näib praegu märkimisväärne, kuid lääneriikide ametnikud on veendunud, et kapitalistlikud demokraatiad suudavad lõpuks oma tootmisvõimet suurendada ja kvaliteetsema varustusega vastu seista. Sellest hoolimata tähendab Venemaa tootmisvõime eelis, et ilma täiendava USA toetuseta võib Ukraina seisukord muutuda aja jooksul keerulisemaks.

Võitlus Ukraina pärast ei ole ainult sõjaline, vaid ka tootmisvõime ja majanduslik vastupidavus. Kui Venemaa jätkab oma sõjatööstuse täiskäigul töötamist ja lääs oma tootmisvõimet kiiresti ei suurenda, võib see pikemas perspektiivis konflikti kulgu märkimisväärselt mõjutada. Venemaa majandus on sõja mõjul muutunud, kusjuures kaitsetööstus on saanud suurimaks majandussektoriks, mida naftatulu toetab. See võib küll pikemas perspektiivis Venemaa majandusele probleeme tekitada, kuid praegu tundub see strateegia toimivat, andes Venemaale võimaluse konflikti jätkata.

Samal ajal on lääneriikide tootmisvõime suurendamise strateegiad alles hoogu kogumas. Saksamaa ja teiste Euroopa riikide jõupingutused laskemoonatehaste rajamisel Ukrainas ja Euroopas on märkimisväärsed, kuid need vajavad aega, et saavutada tootmismahtusid, mis võiksid Venemaa praeguse tootmisvõimega võistelda. USA on samuti laiendanud oma suurtükimürskude tootmist mitmes osariigis, kuid nagu mainitud, on rahastuse ja poliitilise toe tõrgete tõttu eesmärgid saavutamata.

Lisaks relvastuse tootmisele on oluline märkida, et Venemaa on sihikule võtnud ka Ukraina kaitsetööstuse, kasutades selleks pikamaarakette ja droone, et nõrgestada Ukraina võimet oma varustust toota ja parandada. See taktika rõhutab, kui oluline on mitte ainult laskemoona hulk, vaid ka vastase tootmisvõime sihipärane lammutamine.

Mis puudutab lahinguvälja, siis kuigi Venemaa suurtükiväe ülekaal on ilmne, on Ukraina relvajõududel õnnestunud vastupanu osutada, kasutades lääne antud kõrgtehnoloogilist varustust ja näidates üles leidlikkust ja vastupidavust. See näitab, et kuigi tootmisvõime ja laskemoona hulk on kriitilise tähtsusega, ei saa alahinnata sõjalis-strateegilise mõtlemise ja innovatsiooni rolli.

Kokkuvõttes on selge, et laskemoona tootmisvõime ja majanduslikud ressursid mängivad Ukraina konflikti tulevikus keskset rolli. Kui Venemaa suudab säilitada oma tootmisvõime ülekaalu ja lääs ei suuda kiiresti vastata, võib see pikas perspektiivis kallutada konflikti tasakaalu Venemaa kasuks. Samas on oluline märkida, et lääne demokraatiatel on ajalooliselt olnud suurem vastupidavus ja innovatsioonivõime, mis võib pikemas perspektiivis osutuda määravaks. Seega, kuigi praegune olukord näib keeruline, on tulemus veel kaugel etteaimatavast.