Olin täna lastega õues.. koristasin, tegin õunapuudele kevadist lõikust, tegime kuttidega väikest lõket. Poisid kolasid rannas ja otsisid lahedaid oksi, millega mängida. Mulle tulid ikka ja jälle erinevad mõtted pähe. Mõtlesin veel tükk aega, kas neid üldse jagada või jätta lihtsalt oma pähe. Ja eks nüüd võivad jälle ritta võtta kõik, kes soovivad mind oma fb-i listidest eemaldada, sest teile ei meeldi, mis ma kohe kirjutan. Aga kõik on ok, soovin teile head!

Igatahes.. neid mõtteid oli nii palju ja sõnad muudkui keerlesid mu peas. Ja ma jagan ikkagi. Praegu veel vist tohib. 

Ma leidsin, et pole ikka väga kaua oma riigi pärast nii häbi tundnud. Õigemini nende juhtide ja otsustajate pärast. Ma armastan Eestimaad. Kogu südamest. Sini-must-valge oli on ja jääb minu jaoks maailma kõige tähtsamaks ja armsamaks lipuks ning olen seda oma poistele samuti õpetanud. Ja lehvitan seda kauneimat lippu oma surmatunnini.

Aga miks mul häbi on?

Mõtlen, et alustuseks meie riigijuhtide pärast. Ma ei suuda lihtsalt aru saada, kuidas saab „riiki juhtida“ peaminister, kes midagi ei tea. Väidetavalt ei tea ta isegi oma abikaasa tegemistest. (?)  Ja on ilmselge, et ta ei tea mitte midagi selle kohta, kuidas oma inimesi hoida, kuidas oma rahvast kaitsta, kuidas oma maad säilitada. Selle asemel lahmitakse mingite kõrgemate tegelaste järgi välja mingit jura, mis oma rahvast ainult kahjustab. Kuidas on see võimalik?

Pidevalt räägitakse, et oleme Venemaaga sõjas. Oleme või? No tundub, et ööd ja päevad nähakse vaeva selle nimel, et me seda oleks. Ja nüüd öeldakse välja, et meie inimesed peaksid võtma relvad ja suunduma teise riigi territooriumile rindele? Miks küll? Kelle heaks siin tegutsetakse? Ei tekita küsimusi? Üldse mitte? Olen kuulnud, et mõned vormikandjad soovitavad tungivalt omadel õppida relva kasutama, sest seda läheb varsti vaja. Kas tegelikult on siis juba ammu kuskil kulisside taga ära otsustatud, et läheb sõjaks? Kes otsustas? Miks? Ei tekita küsimusi? Miks ei tekita?

Osad peavad paremaks kogu perega riigist lahkuda. Osad on juba läinud, osad minemas ja osad tahaks kohe minna, kui võimalus oleks. Mõistan neid täiesti ja ei heida kellelegi midagi ette. Kas mina lähen? Ei. Praegu tunnen kindlalt, et ma ei lähe. Ma ei taha kuskil mujal olla.. ma ei oska seda ette kujutada ja ma pole hetkegi selle nimel ka vaeva näinud, et kuidagi mingit minekut ette valmistada. Ma ei teagi, kas see on rumalus või mitte.. või et kas olen seepärast halb ema või mitte. Aga ma tunnen oma südames, et ma pean siin olema. Isegi kui ma ei oska relva kasutada.

Meie maa on vastu võtnud hunnikus põgenikke. Neid me aitame igatepidi. Õpetajad ägavad tundides, sest mujalt tulnud õpilasi on väga keeruline õpetada.. aga kõik kütavad edasi ja annavad endast parima.  Aga meie enda lapsed, meie enda inimesed? Mis meid ees ootab?

Hetkel tunnen, et meilt võetakse viimase hetkeni kõik, mis võimalik. Maksudega võetakse raha, kõrgete hindadega toit, lõpuks elekter. Triibutame veel taeva täis (ja-jaa, need tavalised aurupilved, mis tavalistest lennukitest tulevad!! ), niiet päikesevalgust oleks minimaalselt ja õhk ning pinnas nii saastatud, et kõik on lihtsalt kogu aeg haiged. Aga vahet pole, sest suurem osa nagunii ei küsi. Ei näe. Ei usu. Ei viitsi vaadata. Ei viitsi vastu hakata. Siis tõmbame metsad maha ja siis läheme veel kaevame maa-alused ka fosforiidist ja muust tühjaks (mis sellest, et pool maakonda sellest reaalselt tühermaaks muutub… keegi nagunii ju ei hakka vastu, ei tee midagi, ei küsi küsimusi. Pole probleemi).

Olen päris palju kuulnud lauset, et „parem on mitte teada, mis tegelikult toimub“. Jah. Ilmselt küll. Ilmselt on rahulikum maha surra, kui sa ei tea, et need on su omad inimesed, kes on sind hauda ajanud. Liiga äärmusesse? Kindel? Aga kui sa teaksid ja tunnistaksid, et meie omad inimesed, juhid on need, kes saadavad meid ja meie lapsi hukatusse, kas astuksid neile vastu? Ei? Miks mitte? Sest nii on mugavam?

Ja siis on mingi osa rahvast, et arvab kindlalt, et see kõik on puhas pask, mis ümberringi toimub…. Need siis tembeldatakse erinevateks teoreetikuteks, lollideks ja kes-teab-veel-kelleks. Aga neil on ükskõik, mis neist arvatakse. Meil on ükskõik. MUL ON ÜKSKÕIK! Ma olen lihtsalt  kategooriliselt selle vastu, et meie riiki (või seda, mis sellest alles on) juhivad psühhopaadid. Ma armastan Eestimaad. Olen alati armastanud. Aga praegu on lihtsalt nii häbi.

Olime õues mitu tundi. Ühel hetkel hakkasid Rutja lennuvälja kandist kostuma kohutavalt kõvad kõmakad. „Oh sa raisk!“ ütles mu 7-aastane poiss esimese paugu peale ehmudes. Need sõnad tulid talle endalegi ootamatult, seda oli näha. Aga ta tõesti ehmus väga, nagu minagi. Vaatasin ta poole ja poiss vabandas sõnade pärast. Lihtsalt vaatasin teda ja mõtlesin, et jeerum, olin ehmudes kasutanud mõttes neid samu sõnu.

„Kas meil on nüüd ka sõda?“ küsis ta oksaga lõkkes susides…

„Ei poja, ei ole..“ vastasin vaikselt.

Loo autor: Kaire