Kui keegi väidab, et Eestis on toime pandud kuritegusid, millele ei saa sekkuda isegi politsei, siis tõstatub küsimus: kuidas meie riik kaitseb oma kodanikke? Hiljuti tõi riigikogu liige Kalle Grünthal esile murettekitavad juhtumid, mis näivad järgivat rahvusvaheliste lepingute ja kohaliku õiguskaitse vahel tekkinud lõhet.

Käesolevas artiklis uurime Võrumaal väidetavalt toimunud sündmusi, mis on pannud proovile Eesti suutlikkuse tagada õiglust. Juhtumid on eriti tundlikud, kuna need hõlmavad väidetavaid vägistamisi, mis on toime pandud NATO liitlasvägede sõdurite poolt.

Grünthali sõnul on Eesti ja USA vahel sõlmitud kaitsekoostöö kokkulepe, mis piirab Eesti õigusasutuste sekkumist liitlasvägede liikmete tegevusse. See kokkulepe näeb ette, et Eesti tunnustab USA relvajõudude liikmetele rakendatava distsiplinaarkontrolli erakordset tähtsust ning loobub teatud juhtudel karistusõigusliku jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest. See tähendab, et Eesti ei saa alati sekkuda juhtumitesse, mis hõlmavad USA sõjaväelasi.

Täpsemalt toob Grünthal välja, et kuigi Eestil on võimalus loobumisotsuse tagasi võtta, kui tegemist on eriti tähtsa üksikjuhtumiga, pole selge, kas ja kuidas seda mehhanismi kasutatakse. Ta küsib õiguspäraselt, kas vägistamise etteheide on Eesti jaoks piisavalt oluline, et aktiveerida see mehhanism.

Rahvusvahelised lepingud on olulised riikliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete seisukohast, kuid need ei tohiks kaaluda üle riigi kohustust kaitsta oma kodanike põhiõigusi. Eesti peaks olema võimeline tagama, et kõik tema territooriumil toime pandud kuriteod alluvad kohalikele seadustele ja kohtule.

Kalle Grünthal rõhutab, et igasugune teave väidetavate kuritegude kohta on teretulnud ja anonüümsus garanteeritud, mis näitab, et kohalikud poliitikud ja ametnikud on teadlikud avalikkuse murest.

Vajadus läbipaistvuse ja kodanike kaitse järele on selgem kui kunagi varem, eriti kui arvestada, et Eesti seaduste järgi kehtib karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Sellised juhtumid ei tohiks jääda varjule ega saada diplomaatilise puutumatuse varju.

Riigi ja selle kodanike vahel peaks valitsema usaldus. Kuidas see usaldus säilitada, kui rahvusvahelised kokkulepped piiravad meie võimet sekkuda ja kaitsta oma inimesi? See on küsimus, millele Eesti peab leidma vastuse, tagamaks, et rahvusvaheline koostöö ei ohusta kodanike turvalisust ja õiglust.