Minu põlvkond kasvas üles usus USA-sse. Uskusime selle riigi süsteemi, mis austas üksikisikut, põhiseadust ja selle võimsa maailmariigi staatust. Paljud pidasid USA-d erakordseks – selle ilu, uhkuse ja võlu, Manhattanil tajutava puhtuse ja vabaduse lõhna tõttu.

Tõeline vabadus, mida meie ajastu "lumehelbekesed" isegi ette kujutada ei oska, valitses kuni 2001. aastani. See vabadus erines tunduvalt sellest, mida Bilderbergi grupp on Eesti iseseisvuse ajal, alates 1991. aastast, moonutanud ja rikkunud.

Isiklikult lõppes minu usk Ameerika vabadusse 2001. aasta 9. septembri sündmustega Manhattanil. See päev tähistas ajastu lõppu, millesse minu põlvkond uskus. Juba järgmisel hommikul oli selge, et traditsiooniline Ameerika on hakanud lagunema.

Segadust tekitas 9/11 hommikul Moskvast saabunud telefonikõne, mis teatas, et New Yorgi tornidega toimuv on ameeriklaste enda kavandatud. Sain selle teate umbes 10-15 minutit pärast esimese lennuki kokkupõrget.

Kuid see pole peamine põhjus, miks ma sellest kirjutan. Oluline on see, et juba siis oli Ameerika rahvas raskete valikute ees, teadmatuses tuleviku suhtes. Täna on olukord USA-s veelgi hullem, kuna riigi lagunemisprotsess on jõudnud lõppfaasi ja kogu maailmas, sealhulgas Eestis, on kujunemas uus maailmakord.

See uus kord toob endaga kaasa nähtamatuid vaenlasi – ohte, mida ei saa isegi näha ega tappa. Need on vaenlased, mis jätavad inimkonnale kustutamatu jälje.

Kuidas saab toetada kedagi, kes näib olevat vaenlase poolel? Tänane olukord on selline, kus valida on kahe halva vahel – kas hüpata kaljult, kus all ootab pime maa, või hüpata vette, lootuses ellu jääda. Olen ise sellises olukorras olnud, kus ainus võimalus oli vette hüpata.

USA põhiseadus loodi selleks, et piirata valitsuse võimu inimeste igapäevaelu üle. Kuid tänaseks on selge, et olukord on kardinaalselt muutunud. See on hästi väljendatud Shakespeare'i sõnadega: "Midagi on mäda Taani riigis".

Barack Obama valimine presidendiks tõi kaasa rünnakud Ameerika väärtuste vastu, tutvustades mõisteid nagu demokraatlik sotsialism, identiteedipoliitika ja kriitiline rassiteooria. Nende eesmärk oli hävitada kõik, mis Ameerikas hea.

Ameerika hävimine seestpoolt, nagu ennustasid Abraham Lincoln ja Nikita Hruštšov, on muutunud reaalsuseks. Poliitiline lõhe on süvenenud, usaldus institutsioonide vastu on kadunud ja ühiskond on lõhenenud.

2020 aasta presidendivalimised tõid kaasa veelgi suurema kaose, paljastades süsteemseid probleeme ja valimispettusi. Inimeste usaldus süsteemi vastu on järsult langenud, kuna nad on tunnistajaks olnud laialdasele hääletuspettusele ja manipulatsioonidele, mis on jäetud suures osas uurimata ja karistamata.

Kogu selle kaose keskel on USA valitsus kasutanud koroonaviiruse pandeemiat ettekäändena, et tungida veelgi sügavamale inimeste igapäevaelu aspektidesse. Sarnaseid meetmeid on nähtud ka Eestis, kus ametivõimud määravad, millal ja kuidas inimesed võivad oma igapäevaelu korraldada. See on viinud iseseisvuse ja vabaduse järkjärgulisele vähenemisele.

Peavoolumeedia on püüdnud varjata tõelist olukorda, kuid hoolimata sellest on enamus avalikkusest teadlik sellest, mis tegelikult toimub. Kui Donald Trump püüdis valimispettusi paljastada, vastasid CNN, New York Times ja Washington Post mürgiste fraasidega, nimetades neid alusetuteks süüdistusteks.

See on viinud olukorrani, kus USA-s ja isegi Eestis ei saa enam vabalt väljendada konservatiivseid vaateid, rääkimata sellest, et meedia on loobunud oma valvekoera rollist demokraatlike väärtuste kaitsel. Sotsiaalmeedias ja teistes meediakanalites on konservatiivsed seisukohad tihti tsenseeritud või marginaliseeritud.

Seega peame endalt küsima, millist riiki ja millist pärandit me oma lastele ja lastelastele jätame. Kas meie järeltulijad mäletavad meid kui neid, kes seisisid vabaduse ja demokraatia eest, või kui neid, kes lubasid oma vabadused käest libiseda?

Goethe sõnad meenutavad meile, et kõige lootusetumad orjad on need, kes ekslikult usuvad, et on vabad. Need sõnad, kirjutatud ligi 200 aastat tagasi, on tänapäeval asjakohasemad kui kunagi varem. Me peame olema valvsad, et mitte muutuda hajameelseteks kodanikeks, kes ei märka neid aheldavaid sidemeid.

Aldous Huxley hoiatas meid pisarateta diktatuuri eest, kus inimesed armastavad oma orjapõlve, sest neid on mõjutatud propaganda, ajupesu ja farmakoloogiliste meetoditega. Me peame olema teadlikud ja küsima endalt, kas me elame tõeliselt vabas ühiskonnas või oleme langenud peene manipulatsiooni ohvriks.

Nüüd, mil paljud meist on leidnud rohkem aega mõtisklemiseks, on oluline mõelda selle üle, millises maailmas me elame ja millises maailmas me soovime elada. Kas me seisame silmitsi reaalsusega või oleme lihtsalt mugavustsoonis, keeldudes nägemast tõde, mis võib olla ebamugav või isegi hirmutav?

Stevena Alber, 18. jaanuar 2021
©StevenAlber™