Võru, ümbritsetud looduskaunite metsade ja vaikse linnameluga, on jõudnud ristteele, kus rahu kohtub rahvusvahelise dünaamikaga. Liitlasvägede saabumine on toonud piirkonda nii sõjaväelist vilinat kui ka sotsiaalseid muutuseid. Kuigi noored tüdrukud võivad sõdurites näha põnevust, on tekkinud muret tekitavad jutud vägistamistest ja nende juhtumite varjamistest.

Kertu Luisk, tuntud naisaktivist ja Võru linnavolikogu liige, astus hiljuti avalikkuse ette vastulausega, mis seab kahtluse alla politsei ja meedia käsitluse olukorrast.

“Avalik Vastulause ajakirjanik Tarmo Michelson Maalehe artiklile

Elame ajastul, kus tõde ja õiglus peavad alati jääma esikohale. Minu nimi on Kertu Luisk ja ma seisan kindlalt nende põhimõtete kaitsel, mida on proovile pandud viimaste päevade sündmustega. On esitatud teavet, mis ei pruugi kajastada kogu loo ulatust ega sügavust, ning see on tekitanud vajaduse tulla välja ja seada asjad õigesse konteksti.

Minu poolt edastatud informatsioon ei pärine kuulujuttudest, vaid reaalsetest allikatest – vestlustest ja suhtlustest, mis on andnud mulle põhjuse muretseda. See info on kaalukas ja ma olen selle jagamise eetilist vastutust tõsiselt võtnud.

Ajakirjanik Tarmo Michelsoni kirjutises Maalehes on mainitud, et ma peaksin politseisse ilmuma, kuid ma tahan rõhutada, et ametlik kutse politsei poolt on seni saamata. See näitab, et artikli sõnastuses on elemente, mis ei vasta tõele ja võivad eksitada lugejaid minu tegelike kohustuste osas. Selline teabe esitamine võib viia avaliku arvamuse manipuleerimiseni ja seada küsimärgi ajakirjanduse objektiivsuse üle.

On tähtis küsida: kes esitab õigeid andmeid? Kui ametlikest kanalitest pärinev informatsioon ei ühti dokumenteeritud tõendite ja tunnistustega, siis on tekkinud selge vastuolu, mis vajab avalikkuse ees lahtiseletamist ja ametlikku uurimist.

On olemas tõendus, et asjakohane avaldus on politseile esitatud ja ohver on otsinud abi õiguskaitseorganitelt. Kui väidetakse, et selline avaldus ei ole jõudnud ametivõimudeni, siis nõuab see viivitamatut ja selget vastust ning võimalik, et ka sisejuurdlust, et välja selgitada tõde.

Sisetööpõhimõtted ja sisekontrolli mehhanismid õiguskaitseorganites on loodud just selleks, et tagada ametnike tegevuse läbipaistvus ja õigsus. Kui politseiametnikud või ajakirjanikud avaldavad teavet, mis on vastuolus dokumenteeritud tõendite ja tunnistustega, siis on see väga tõsine küsimus, mida ei saa eirata.

Ma nõuan, et politsei ja meedia käsitleksid faktide ja sündmuste edastamisel suuremat hoolikust ja täpsust, et vältida valeinformatsiooni levikut ja võimalikku kahju kannatanu õigustele ja heaolule.

Ma kutsun kõiki üles mitte piirduma pealkirjadega, vaid otsima loo tõelist sisu ja mõistma konteksti. Olen valmis võtma vastutuse oma missiooni eest ja olen pühendunud õigluse tagamisele.

Minu siiras soov on, et uurimine toimuks avatult ja ausalt, ilma et keegi peaks tundma hirmu vaikimise või sekkumise ees. Kaitsetud inimesed väärivad meie ühiskonnas häält ja kaitset, mitte hirmu või valede varju.

Ma ootan kannatlikult, kuid nõudlikult, et ametivõimud käsitleksid seda juhtumit läbipaistvalt ja annaksid tõenduspõhiseid selgitusi. Olen valmis jätkuvalt seisama õiguse ja õigluse eest.

Kertu Luisk”

Hirmu psühholoogia ja politsei vastutus

On loomulik ja arusaadav, et ohvrid kardavad avalikkuse ette astuda, eriti kui on kahtlus, et süsteem, millelt abi oodatakse, ei pruugi olla toetav. Psühholoogiliselt on selline hirm sügavalt juurdunud, ja see võib takistada tõe päevavalgele toomist. Ühiskonnas, kus julgustatakse vaikimist, suurenevad traumade ja ebaõigluse juhtumid.

Hämmastav on see, et Võru politsei väitel pole ametlikke kaebusi esitatud, samas kui mitmed allikad, sealhulgas Kertu Luisk, väidavad vastupidist. Kui ametnikud eitavad probleemi olemasolu, tekib küsimus, kuidas on võimalik, et dokumenteeritud tõendid ja avaldused justkui kaovad. Selline olukord nõuab põhjalikku uurimist ja läbipaistvust, et taastada usaldus õigussüsteemi vastu.

Kertu Luiski julgus tõstatada neid murekohti on oluline samm ühiskonna teadlikkuse tõstmisel ja võib-olla ka muutuste algatamisel. On hädavajalik, et kõik asjaomased osapooled – alates politseist kuni kogukonna liikmeteni – võtaksid vastutuse ja tegeleksid nende tõsiste süüdistustega avatult ja ausalt. Lõppkokkuvõttes peab tõde tulema päevavalgele, sest ainult nii saab õiglust jalule seada ja kogukonna turvatunnet taastada.

Ühiskond ootab kannatlikult, kuid nõudlikult, et ametivõimud käsitleksid neid juhtumeid läbipaistvalt ja annaksid tõenduspõhiseid selgitusi.