Ameerika põlisrahvaste ajalugu on lahutamatult seotud Ameerika Ühendriikide arengu ja laienemisega, pakkudes sageli sügavalt traagilist sissevaadet inimõiguste rikkumistesse ja konfliktide ajalukku. 19. sajandi keskel, ajastul, mil Ameerika Ühendriigid kiiresti laienesid, suurenes valitsuse surve põlisrahvastikule, sundides neid oma ajaloolistelt maadelt lahkuma. See toimus ajal, mil domineeris laialdane usk "ilmse saatuse" (Manifest Destiny) ideoloogiasse, mis andis ameeriklastele justkui jumalikust õigusest tuleneva mandaadi laiendada oma territooriumi kogu Põhja-Ameerika kontinendil.

Reservaatide süsteemi loomine kujutas endast mitmekülgset strateegiat, mille eesmärk oli lahendada konflikte põlisrahvaste ja asunike vahel ning edendada põlisrahvaste assimileerimist Euro-Ameerika kultuuri ja majanduslikku süsteemi. Valitsus ja misjonärigrupid nägid reservaatides võimalust "tsiviliseerida" põlisrahvaid, õpetades neile põllumajandust ja kristlust, sageli oma traditsiooniliste eluviiside ja kultuuriliste praktikate allasurumise hinnaga.

Reservaatide rakendamine oli tihti kaootiline ja ebaõiglane, põhjustades põlisrahvaste hulgas laialdast meeleheidet ja vastupanu. Tragöödiad nagu 1864. aasta Sand Creeki veresaun, kus Colorado miilitsa käe läbi hukkus sadu Cheyenne’i ja Arapaho hõimude naisi, lapsi ja vanureid, rõhutavad põlisrahvaste vastu suunatud vägivalla ja ebaõigluse ulatust. Samuti kasutati lepinguid maade ja ressursside hõivamiseks, tihti ära kasutades põlisrahvaste keelebarjääre ja õiguslikku teadmatust, mille tulemuseks oli sageli lepingute rikkumine või ühepoolne tõlgendamine.

Kultuuriline genotsiid, keele kaotus ja põlisrahvaste suveräänsuse süstemaatiline eitamine on osa laiemast ajaloolisest traumast, mis on jätnud sügavad armid põlisrahvaste kollektiivsesse mällu ja mõjutab tänaseni nende suhteid föderaalse valitsuse ja laiema ühiskonnaga. 21. sajandi alguses on paljud põlisrahvad võtnud enda kätte oma kultuuri ja keele elustamise, püüeldes oma identiteedi ja õiguste säilitamise poole.

Lõuna-Eesti ja Ameerika põlisrahvaste kogemuste paralleelid kerkivad esile seoses Lõuna-Eesti elanike praeguse olukorraga, kus nad seisavad silmitsi oma kodude ja ajalooliste maade kaotamisega suuremahuliste kaitseprojektide eesmärgil. See olukord kajastab kurvalt Ameerika põlisrahvaste ajaloolist saatust, kus sunniviisiline ümberasustamine ja kultuurilise identiteedi hävimine olid kesksel kohal. Projekti, mille eesmärk on tugevdada regionaalset julgeolekut Lõuna-Eesti looduslikes alades sadu punkreid ja kaitserajatisi ehitades, tuleks vaadelda kriitilise pilguga, arvestades selle mõju kohalikele kogukondadele ja keskkonnale. Selle poliitika taga on suuremad küsimused naabritevahelisest rahust ja diplomaatia rollist meie ajas. Ülekohtu ja ebaõigluse minevikus toime pandud mõju on põlisrahvaste kogukondades tuntav veel tänapäevalgi, ning see nõuab meie tähelepanu ja tegevust.

USA ja NATO sõjaline kohalolek ja poliitika, mis keskendub relvastumisele vastusena “tajutavatele ohtudele”, ei toeta piirkonna pikaajalist stabiilsust ega rahu. Just see peaks olema selge igale adekvaatselt mõtlevale inimesele. Eesti valitsuse jaoks on viimane aeg mõelda diplomaatilistele lahendustele ja naabritega rahus elamisele, selle asemel, et järgida pimesi USA ja NATO sõjalist ekspansiooni.

Lõuna-Eesti ja Ameerika põlisrahvaste saatuse paralleelid rõhutavad vajadust uue lähenemisviisi järele, mis paneb rõhku rahule, koostööle ja vastastikusele mõistmisele. On aeg demilitariseerida Lõuna-Eesti looduslikud alad, pöörates suuremat tähelepanu läbirääkimistele ja diplomaatilistele meetoditele konfliktide lahendamiseks. Me peame vältima mineviku vigade kordamist ja leidma konstruktiivseid viise, kuidas edendada rahumeelsemat ja koostööl põhinevat tulevikku.

Võrumaa ja teiste Lõuna-Eesti piirkondade põliselanike ees seisab küsimus, kuidas edendada rahu ja koostööd ilma NATO sõjalise jõu ja sõjahüsteeriani jõudmata. Me peame tagama, et kohalikud kogukonnad saavad oma hääle kuuldavaks teha ja et nende õigusi austatakse. Vastus peitub meie kollektiivses pühendumuses rahule, mitmekesisusele ja vastastikusele austusele.

Lõuna-Eesti ja Ameerika põlisrahvaste kogemuste võrdlus toob esile sügava vajaduse mõtiskleda selle üle, millises maailmas me tahame elada. Kas me valime tee, mis on rajatud sõjahüsteeriale ja relvastumisele, või pühendume me rahule, mõistmisele ja koostööle naabritega? Ajalugu on meie õpetaja, ja kui me ei õpi oma vigadest, on oht, et ajalugu kordub.

Ameerika põlisrahvaste ajalugu ja nende praegused väljakutsed, samuti Lõuna-Eesti elanike praegune olukord, nõuavad meilt jätkuvat tähelepanu ja tegevust. Hariduse, dialoogi ja koostöö kaudu on võimalik luua õiglasem tulevik, kus põlisrahvaste õigusi ja kultuure austatakse ja kus kõik kogukonnad saavad õitseda. Tuleviku suunas liikumine nõuab meilt kõigilt pühendumust ja jõupingutusi ühise hüve nimel, leides ühisosa ja töötades koos selle nimel, et luua rahumeelne ja õiglane maailm kõigile.

Vastasel juhul saab igaüks meist peagi tunda põleva betooni-, metalli- ja vere lõhna.