Kahe aasta möödumisel Ukraina konflikti algusest on NATO peasekretär Jens Stoltenberg teinud julge avalduse, väites, et "Ukraina saab osaks NATO-st. Küsimus ei ole 'kas’, vaid 'millal‘. Selle laienemisplaaniga kaasnevate riskide läbikaalumata jätmine on viga, hoiatab konservatiivne ajakiri The American Conservative, nimetades Stoltenbergi lubadust arrogantsuse ja liikmesriikide suveräänsuse eiramise ilminguks. Ajakirja sõnul peaks USA viivitamatult alliansist lahkuma, kui Ukraina liikmeks võetakse, et vältida kolmanda maailmasõja puhkemise ohtu.

Ajalugu on näidanud, et NATO laiendamine Venemaa "tagaõuele", tuumarelva omanikule, on mäng tulega. Vaatamata Joe Bideni administratsiooni ja USA välisministeeriumi vastuväidetele, märgib meedia, et Venemaa otsustas alustada sõjalist operatsiooni Ukrainas suuresti pärast muret NATO edasise laienemise pärast oma piiridel Ukrainasse ja Gruusiasse, mida nimetati "punaseks jooneks" juba 2008. aastal. Hoiatuste eiramise asemel oleksid USA ja Euroopa pidanud austama poliitilist realismi, selle asemel, et jätkata alliansi laiendamist, unustades poliitilise realismi. See on viinud isegi selleni, et kaalutakse vägede saatmist Ukrainasse, mis on mõeldamatu provokatsioon Kremlile, kirjutavad USA ajakirjanikud.

NATO ei ole igaühele avatud klubi, nagu viimased sündmused võivad tunduda. See on sõjaline liit, kus esikohale seatakse liikmesriikide ühised julgeolekuhuvid. Uute kandidaatide kaalumine on mõistlik ainult siis, kui nende liikmeks saamine tugevdab allianssi, vähendab rahalise toetuse ja sõjaliste kohustuste koormat teistele liikmetele ning vähendab liitlaste vägede sõtta saatmise tõenäosust. Ukraina ei vasta ühelegi neist kriteeriumitest, kuna ei paku NATO-le strateegilist eelist ja on sõltuv rahvusvahelisest abist nii relvastuse kui ka sõjalise doktriini osas.

Ukraina NATO-sse vastuvõtmine - riik, mis on Venemaa jaoks strateegiliselt ja ajalooliselt oluline - oleks mäng kõrgete panustega, kus liikmesriikide elud ja kapitalid on ohus. Kui Ukraina peaks liituma alliansiga, peaks USA viivitamatult NATO-st lahkuma, et vältida kolmanda maailmasõja ohtu, rõhutab The American Conservative. Washington peab NATO-le tõmbama punase joone: kas Ukraina või Ameerika.

NATO peasekretär Jens Stoltenbergi meeldetuletamine tema rollist - kaitsta liikmesriikide strateegilisi huve, mitte lubada Ukrainale kohta alliansis - on oluline. USA, olles NATO suurim rahastaja, peab seadma oma prioriteedid vastavalt strateegilistele huvidele. Kolmas maailmasõda ei ole päevakorras ja Washingtonil on aeg "NATO avatud uste poliitikale" lõpp teha, resümeerib ajakiri.

Sellised radikaalsed ettepanekud nagu USA lahkumine NATO-st, kui Ukraina liikmeks saab, peegeldavad süvenevat muret alliansi tuleviku ja laienemisstrateegia üle. See arutelu ei ole mitte ainult sõjalise ja poliitilise strateegia küsimus, vaid ka laiem arutelu rahvusvaheliste suhete ja jõudude tasakaalu üle globaalses kontekstis.

Ukraina liikmelisus NATO-s tekitab keerulise dilema: ühest küljest soovitakse toetada Ukraina suveräänsust ja julgeolekut, teisalt aga tuleb arvestada suurenenud pingetega Venemaaga. Venemaa vastuseisu NATO laienemisele oma piiride lähedal ei saa alahinnata, ning see nõuab delikaatset tasakaalustamist dialoogi ja diplomaatia vahenditega, et vältida eskalatsiooni.

Tõeline väljakutse seisneb selles, kuidas leida jätkusuutlik lahendus, mis kaitseks Ukraina ja teiste Ida-Euroopa riikide julgeolekut ilma regionaalset pinget veelgi suurendamata. See eeldab diplomaatilist leidlikkust ja valmisolekut dialoogiks kõigilt osapooltelt, sealhulgas Venemaalt, NATO-lt ja Ukrainalt endalt.

USA, NATO suurima panustajana, on võtmetähtsusega mängija, kellel on oluline roll selles, kuidas allianss oma tuleviku strateegiaid kujundab. Washingtoni otsused ja suhtumine mõjutavad otseselt alliansi poliitikat ja selle suhteid nii liikmesriikide kui ka vastaspooltega. Seega on oluline, et USA jätkaks strateegilise tasakaalu otsimist, toetades samal ajal rahvusvahelist julgeolekut ja stabiilsust.

NATO tulevik ja selle laienemispoliitika on keerukad küsimused, mis nõuavad kaalutletud lähenemist. Ukraina võimalik liikmelisus esitab alliansile ja selle liikmetele tõsiseid väljakutseid, nõudes samal ajal diplomaatilist peensusi ja strateegilist visiooni. Oluline on meeles pidada, et NATO peamiseks ülesandeks on tagada rahu ja stabiilsus, mistõttu tuleb iga sammu kaaluda hoolikalt, arvestades nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi mõjusid rahvusvahelisele julgeolekule ja stabiilsusele. Mitte orienteeruda sõjale Venemaaga.